IT ja inseneeria sektor kurdab üha enam, et pole pädevaid töölisi. Headest äriideedest on puudus, algatusvõimet otsitakse taga ja tootlikkuse tõusu üle kurdetakse. Hariduses otsitakse süüdlasi, miks noored loodusaineid ei armasta, ja seda võluvitsa, mis aitaks tõsta loodusainete atraktiivsust. 3. mail kirjutasid TTÜ professorid Ivar Annus, Fjodor Sergejev, Hendrik Voll, et kõrgema palgaga insenerialadel on tööpuudus.

Olen õpetanud 10 aastat robootikat noortele vanuses 7–16 ja selle aja jooksul on üles kasvanud põlvkond noori, kes alustasid 1. klassis ning on nüüdseks jõudnud 9. klassini. Nende kommentaarid nüüd, jõudes koolides sisseastumiskatseteni, on olnud mulle kui juhendajale väga südantsoojendavad. Noored räägivad, kuidas vestlustel on nad enesekindlamad, oskavad ootamatutest olukordadest välja tulla ning kiirelt otsuseid langetada ja seda kõike tänu FLL (First Lego League) teadus ja robootika programmile. Ja mis kõige olulisem, noored otsivad gümnaasiume, kus on rõhk reaalainetel.

Noored alustavad 1.-4. klassini osalemist FLL Explore näitusprogrammis, mis võimaldab vahvat ja pingevaba sissejuhatust teadusesse ning uurimustöö ja startup-induse maailma. Kord aastas toimuv näitus aitab aru saada idufirmade põhitõdedest, õppida huvitavaid ja silmaringi laiendavaid teemasid ning tutvustada oma tööd. Sealt edasi liigutakse aga juba võistlusformaati. FLL eesmärk on noortele tutvustada teadust läbi erinevate tegevuste, millest vaid teatud osa hõlmavad robotid ja programmeerimine. Väga oluline osa on teaduslikel alustel põhineval uurimistööl, mis baseerub igal aastal ette antud maailmale olulisel teemal (energia, inimeste tervis, prügi, kosmos, ookeanid). Ühele kindlale temaatikale tuginedes õpitakse meeskonnatööd, uute ideede leidmist ja esitlemist. Projekti käigus õpitakse andmete kogumist, kasusaajate intervjueerimist, oma mõtete valideerimist vastavalt kogutud infole ning oma idee parendamist üha paremaks vastavalt ekspertidelt ja kasusaajatelt saadud sisendile. Juhendajana olen külastanud läbi aastate koos õpilastega Tallinna Vett, Tõravere Observatooriumi, Enefit Greeni tuuleparki, Tallinna Pimedate Liitu; oleme kuulanud õpilastega arstide, linnaplaneerijate, kosmonautide, Keskkonnaministeeriumi kantsleri tuumaenergia töörühma juhti, ventilatsiooniekspertide, Tallinna Ülikooli ökoloogiakeskuse õppejõude, päikesepaneeli tootjate ja teiste ekspertide loenguid. Selle käigus olen ise arenenud, aga veelgi rohkem on arenenud need noored, kes ekspertidega on pidanud ise ühendust võtma, kokku leppima kohtumisi ja intervjuude aegu ning hiljem analüüsinud ja sünteesinud teadmisi, mida saadi.

Kümne aasta jooksul on noored välja mõelnud mitmeid vägagi innovaatilisi ideid alates mesilaste aitamiseks mõeldud nanorobotitest ja Tallinna Vee veepuhastus-robotite loomisest kuni tuumajaama ohutuse, kosmoseprügi kasutamisest kosmose-kasvuhoonetes ja nägemispuudega inimeste fotograafiani. Noored on loonud ekspertide abiga erinevaid prototüüpe, loonud kodulehekülgi ja tutvustanud oma ideid. Enam laiapõhjalisemat lähenemist loodusteaduste õppele minu arvates ei ole. Lisaks on noorte arvates äge, et sama asja teevad noored globaalselt üle maailma ning nendega saab suhelda ja kontaktvõrgustikku luua. Luuakse sidemeid üle kogu maailma ning õpitakse leidma koostööpartnereid mujaltki, mis tulevikus tööturul kasuks võivad tulla.

FLL  programmile on ette heidetud, et see on liigselt robootika ja programmeerimise poole kaldu või tegelikult mängitakse kõigest LEGO klotsidega. Oma kogemusest võin öelda, et kokku saav meeskond jagab omavahel palju rohkem rolle kui pelgalt mehaanika ja programmeerimine. Projektis on vajalikud nii projektijuht, kommunikatsioonijuht, suhtekorraldajad, projektitegijad kui esitlejad. Välja mõelda, kuidas oma ideed muuta atraktiivseks ja esitleda viie minuti jooksul, ei ole lihtne ülesanne. Oma töögraafiku jagamine viie kuu peale, et kõik ülesanded saaks tehtud ja midagi kahe silma vahele ei jääks, on samuti väljakutse, millega täiskasvanudki hätta jäävad. Ja lõpuks, kogu selle protsessi juures peavad noored leppima tagasilöökidega ja suutma neist õppida. Tegema oma projekti, prototüübi ja roboti üha paremaks. Saama üle pettumusest ning toetama üksteist, et ikka ühise eesmärgi poole liikuda. Meeskonnad, kes FLLi süsteemis on üle kolme aasta osalenud, on juba nii tugeva koolituse saanud, et võin kinnitada juhendajana, tulevikus suudavad nad tööl oma ülesannetega väga hästi hakkama, sest neil on juba sarnane “töökogemus” tagataskust võtta.

LEGO robot ise on aga kõigest väga mitmekülgne ja lõputuid võimalusi pakkuv vahend. Klotsid on lastele ja noortele tuttav ning julgustavad neid proovima uut asja ning ei tekita tõrget. Sujuvaks sissejuhatuseks ja samm sammult keerukamaks minnes saavutatakse 9. klassi lõpuks väga head mehhaanika ja programmeerimisoksused. Algselt vaid pildilist programmi kirjutanud noored suudavad 9. klassi lõpuks juba ka Phyton programmeerimiskeelt robotite peal rakendada.

Noorte harimine on protsess, mis algab juba 1. klassis ja seetõttu tuleb tähelepanu pöörata kõikidele vanusegruppidele. Praegu räägitakse, et peame hakkama noori kaasama teises või kolmandas kooliastmes. Kuid minu arvates on siis juba hilja. Panustades 1. klassi noorte näitusesse, paneme aluse protsessile, mis kestab läbi kooliaja ja päädib lõpuks teadlikuma ning pädevama noorega, kes oskab laiapõhjalisi ja argumenteeritud otsuseid teha. FLL panustab järjepidevasse, aastast aastasse kestvasse programmi. Eestis on ka juba koole, kes on integreerinud selle formaadi oma formaalõppesse ja saavutanud sellega palju otsitud lõimingu väga paljude ainete vahel.

Samuti pakub FLL programm gümnasistidele järgmist taset, kus liigutakse edasi Java põhise programmeerimiskeele, metallist roboti ja suurema uurimistööga projekti peale. Noori, kes alustasid 1. klassis mängides, on palju lihtsam suunata edasi neile tuttavat rada pidi. Samas olen ise kõrvalt näinud, kuidas just kolmanda kooliastme noored enam ei ole valmis pühenduma, kuna neil puudub eelnev kogemus.

Kummaline on, et sellist suurepärast õppeprogrammi ei toeta püsivalt ükski Eesti firma, ülikool ja Haridusministeeriumgi on loobumas programmi toetamisest. IT ja tööstussektor räägivad pidevalt inseneride ja programmeerijate puudusest. Räägitakse probleemist, et noored ei ole huvitatud inseneeriast ja koolist lahkudes puuduvad neil reaalsed kogemused. Samas aga ei olda huvitatud panustama. Programmi iga-aastaseks läbiviimiseks on vaja vaid paarkümmend tuhat eurot, mis 4-5 firma ja ülikooli jaoks igal aastal kokku panna oleks vaid kommiraha. Kasusaajate hulk aga FIRST LEGO League projekti juures oleks üle-eestiline ning süsteemne ning hõlmab praegu juba üle 3000 lapse. Kahjuks on aga väga raske teha head programmi vaid õhinapõhiselt ja vabatahtlikkuse korras. Eriti kurvaks teeb olukorra, et Haridusministeeriumist plaanib sellegi vähese rahastuse, mis praegu projektil on läbi Teadushuvihariduse liidu, ära võtta. Samas aga otsivad nii ülikoolid, Haridusministeerium kui tehnoloogia ja inseneeriasektor võluvitsa, mis noori mitmekülgselt kaasaks ja annavad suuri rahasummasid uute programmide välja töötamiseks näiteks AHHAAle. Süsteem ja seda läbi viivad püendunud inimesed on olemas, on vaja vaid veidi püsivat rahastust, et see toimimajääks ja veelgi laieneda saaks.